Teist korda toimus Viikingite tuur 09.09.2023. Kuna esimesel tuuril sai osaletud siis ei saanud ka seekord minemata jätta. Kahjuks Gravel ratast pole ma veel omale suutnud muretseda aga võrreldes eelmise korraga oolid vähemalt rehvid veidi paremad – 2021 aastal sõitsin 30mm rehvidega seekord juba 32mm – progress igal juhul 😊.
Rajast – sel aastal olid võrreldes eelmise korraga ka väiksed muudatused: etappide pikkused läksid väiksemaks ja kogudistants ka langes veidi alla 300Km. Etappide vahelised ajad suurenesid 1h peale ja ega midagi muud suurt ei muutunudki. Lisaks siis esimesel ja kõige pikemal etapil pakuti juua ca 90 kilomeetril ja võimalust aeglasematel etappi lõigata ca 30 km võrra.
Üritus ise on minu meelsest vinge: tuurile eelneva päeva õhtul pakutakse registreerimise ja koosoleku vahel õhtusööki, toitlustus etappide vahel ja muidugi super afterparty peale tuuri Kuressaare Kuursaalis.
Sõidu juurde siis:
Eesmärk oli tuur lõpetada ja sõita nii et kogu tuur oleks nauditav – see erines eelmisest korrast kus ma arvasin, et sõidan ainult ca 1,5 etappi või ca 150-180km aga ikkagi lõpetasin tuuri.
Start nagu ikka hommikul kell 7.00 Ilm oli suht soe aga udune ja enne starti oli Kuressaare Lossihoovis väga palju sääski kes mulle kohe üldse ei meeldi. Stardist ca 10 kilomeetrit sõitsime sõbralikult koos kuni esimese kruusalõiguni kus siis anti nii öelda start võistlemisele. Alguses ikka hakkasin ka panema aga peale Kärlat hakkasid grupid moodustuma ja saimegi siukse 10-se pundiga sõitma. Töötegijaid muidugi väga palju selles pundis ei olnud aga ees ongi parem sõita. Nii saime sõita ca 70 kilomeetrini kus kahjuks ise põhjustasin oma esimese kukkumise – suht porisel ja libedal metsateel pundi eesotsas sõites vahetasin nii öelda rada aga ei suutnud ratast valitseda ja võssa ma panin ülepeakaela – kahjuks veel sõitis hr. Indrek Kelk ka mulle selga ja nii me seal esimese sunnitud peatuse tegime.
Õnneks vähemalt alguses suurt häda õnnetusest mulle ei paistnud aga härra Kelgu ratas sai küll veidi viga (esipiduriga oli midagi pahasti) ja kui ta lahkelt minu pakutud abist loobus jätkasin oma tuuri (Vabandused härra Kelgu ees!!!) . kahju ja kurb olek oli küll, et juba enne esimest vahefinisit üksi sõitma jäin – rasketes kohtades ju võib isegi üksi sõites lihtsam olla aga kruusateed ja lihtsam rada seal ikka grupi kiirus on oluliselt suurem.
Nii ma siis üksi seal pusisin ja lootsin, et jõuan ikka enne teise etapi starti esimese finišisse. Aga see kord sai tuur enne lõpu kui ma seda oleks soovinud …
99-l kilomeetril kimasin üksi mööda sirget metsateed Undva poole kui seletamatul kombel hakkas järsku ratas viskama ja jällegi ei suutnud ma ratta üle kontrolli saavutada – seega tähendas see teist ja paraku lõplikku kukkumist. Kahjuks kukkusin vasaku õlaga nii tugevalt vastu maad, et see lõi mu rivist lõplikult välja. Kõigepealt tundsin suurt valu, siis suurt viha/nördimust ja siis sain aru et ka vasak säär on tugevas krambis mis kuidagi ei taha järgi jääda. Ei oska öeldagi mitu minutit ma seal maas olin enne kui järgmine grupp rattureid minuni jõudis. Jällegi suured tänud härra Indrek Kelgule kes aitas mul krambi kontrolli alla saada ja kuna ma ise püsti ei saanud siis aitas ta ka mind püsti. Kuna vasak õlg oli tugevas valus ja väga liigutamist ei kannatanud siis oli selge, et seekord minust Viikingut ei saa ja tuleb leppida katkestamisega. Härra Kelk helistas veel korraldajatele ja kutsus mulle abi järgi. Siinkohal tahan veelkord hr.Kelgule oma tänusõnad öelda!!!
Ja siis jäingi ootama kuniks keegi mind päästab 😊 – õnneks väga kaua ootama ei pidanud ja peagi võttis hr. Rigo Räim mind autopeale ja transportis Kihelkonnale kus kiirabi pani mulle kanüüli et manustada valuvaigistit. Esialgne diagnoos oli ikkagi rangluu murru kahtlus. Vaatasin veel Kihelkonnal teise etapi stardi ära ja siis viis hr. Räim mind Kuressaare Haiglasse.
EMO-s sain röntgeni järel diagnoosiks õla- ja õlavarrekontusiooni – s.t. et õnneks rangluu ega muid murde ei tuvastatud aga kuna pauk ja põrutus olid tugevad siis kirjutati mulle tugevad valuvaigistid välja. Haiglaravi ma ei vajanud ja nii saigi minu Red Bull Tour of Vikings 2023 lõpu nimega DNF
Aga kindlasti kui see tuur peaks jätkuma üritan stardis olla kui ikka võimalust on – ega ju Saaremaal palju rattavõistlusi ei ole ja eriti veel selliseid kus start ja finiš on kodust poole kilomeetri kaugusel 😊
Suured tänud kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!!!
Suured tänud korraldajatele!!!
Ja veel kord aitähh hr. Kelk – mõistva suhtumise eest minu korraldatud kukkumise järel ja suur tänu abi eest minu püsti saamisel!!!