01-09 detsembrini toimuvad Taimaal 2023 World Abilitysport Games kus paljude alade seas on ka pararattaspordi võistlused ja seda nii maanteesl kui ka trekil. Mina osalesin ainult maanteesõidus – eraldistart ja grupisõit.
Sõit Taisse on muidugi paras katsumus. Alustasin sõitu reede 01.12 hommikul Kuressaarest kell 08.15 ja hotellituppa jõudsin lõpuks laupäeva 02.12 õhtul ca 23.30. Ja ega nende pikkade tundide jooksul suurt magada ei saanud.
Korraldus siin selline, et rattaid liiklusohutuse mõttes hotellis hoida ei lubata. Seega hommikul kell 05.00 kõigepealt bussiga velotrekile, sealt laadisime rattad veoautodesse ja siis jälle bussiga raja äärde. Peale treeningut jälle rattad veokasse ise bussi – velotrekil rattad hoiuruumi ja siis jälle hotelli. Treeninguks jäi ainult pühapäev, kuigi väsimus oli suur aga rajaga sai vähemalt tutvutud.
Algselt 7,1 km ringist võeti ohutuse kaalutlusel üks lõik välja ja seega jäi ringi pikkuseks ca 6,1km – ringil oli üks 180 kraadine tagasipööre, 2 x 90 kraadist kiiret kurvi ja üks 90 kraadine aeglane pööre. Tõusumeetrid ringi peale ca 50.
04.12 toimus siis temposõit – C4 klassis kus osalen oli selleks 3 ringi ehk ca 18,2 km. Start hommikul kell 08.00 (Eesti aja järgi 03.00 ) Tulemuseks 29 minutit ja 21 sekundit millega võitsin hõbemedali.
Kuna oli tegemist minu esimese võistlusega ja teise sõiduga üldse oma uuel eraldistardirattal, ning veidike keerulist ettevalmistust võistluseks ( septembris Viikingi tuuril saadud õlavigastus ja 2 nädalat enne võistlust põetud covid) siis jäin ikkagi oma ajaga rahule.
05.12 toimus grupisõit grupisõit – C4 ja C5 klasiile oli ettenähtud 12 ringi ehk ca 73km. Hommik algas muidugi ehmatavalt – buss hotellist väljus kell 05.00 aga minu äratuskell millegipärast ei helisenud ja kui silmad lahti tegin nägin kellal numbreid 04.50. Seega mingisuguseid hommiku protseduure teha ei õnnestunud ja napilt jõudsin bussi peale. Start oli kell 08.01 minut peale C5 klassi. Õnneks ilm hommikul on veel talutav 26-29 kraadi.
Sõidust niipalju, et suurema osa ajast sõitsime Šveitsi ratturiga kahekesi kuna võitja (Indoneesia rattur) sõitis meilt eest ära C5 gruppi. Saime selle grupi võistluse jooksul 2 x kätte ka aga enda rumalate otsuste tõttu libises grupp samamoodi eest ära ka jälle. Kuna hõbeda /pronksi saatus oli meie kätes siis viimasel ringi tegime diili, et võtame veidi hoo maha ja teeme lõpuheitluse viimasel 500 meetril. Ringi viimasest kilomeetrist oli 900 meetrit tõusu ja siis 100m enne lõppu 90 kraadine kurv ja finiš. Lõpuspurti alustas Šveitslane esimesena aga seekord olin mina tugevam ja kurviks oli mul juba edu sees ning teine hõbe sai pigem ikkagi võidetud. Sõiduajaks tuli 2 tundi 14 minutit ja
6 sekundit.
Võistluste tase ei ole siin muidugi nii kõrge kui maailmakarika etappidel aga kuna tegemist ikkagi C1 kategooria võistlusega siis väärt punktid ikkagi tulid reitingusse.
Õhtul sain ka oma esimese trekikogemuse kui läbisin tavariietes ja tossudes oma esimesed viis trekiringi, kohalik trekk on siin 333,3 meetrit mis pidi just alustamiseks väga hea olema. Kogemus oli igastahes huvitav ja tore oleks kui Eesti ka omale kunagi uuesti treki saaks :). Võistlemiseks trekil aga ma veel ikkagi veel valmis ei ole.
Kokkuvõtteks jään võistlusega igati rahule ja võin hooaja teistkordselt lõpetada (esimene lõpp saabus Viiking tuuri 98km-l). Nüüd võtan uue aastani vähe kergemalt, et siis uueks hooajaks valmistuma hakata. Pararatturite esimene MK-etapp toimub juba jaanuaris Austraalias Adelaide`s paralleelselt World Tour´iga . Aga mina seekord seal ei osale. Minu esimeseks võistluseks 2024 saab tõenäoliselt Mai alguses MK-etapp Belgias Oostendes