Pühapäeval 18-l septembril toimus juba 25-s Tartu Rattamaraton. Minule oli see kuues kord osaleda. Kuna eelnev nädal oli olnud suhteliselt vihmane siis oli oodata kerget mudarallit aga õnneks olud olid ikka oluliselt paremad kui aastal 2019. Pühapäevaks ilmateade lubas head ilma võib-olla mõne piisaga aga pool tundi enne starti tegi ilmataat oma triki ja ca 10 minutit kallas korralikult – olime just stardialale siirdumas aga saime õnneks vihma eest peitu pugeda.
Stardiks oli vihm järgi ja vihmajope läks selja peale. See aasta oli uuendusena sisse viidud lainestardid kus siis iga osaleja sai omale vastavalt eeldatavale lõpuajale stardikoridori valida. Mina valisin omale lõpuajaks 3.15-3.30 mis ideaalse sõidu korral oleks ehk ka reaalne olnud. Seega sain startida ikkagi suhteliselt eest ja lootused olid kõrged … aga juba poolteist kilomeetrit peale starti suutsin käiguvahetusega rappa minna ja keti väikselt hammasrattalt maha ajada ja nii kinni, et mul läks ca minut aega selle keti kättesaamisega – ja selle minutiga juhtub alguses vääga palju – protokollide järgi võib öelda et, ca 500 inimest sai minust selle jamaga mööda. Aga mis teha. Edasi üritasin oma sõitu sõita ja andsin endast parima. Korra tõmbas parema sääre olematu lihas ka krampi aga kuna peale seda tuli kohe üks jalutamise mägi siis suutsin selle probleemi seal mäest üles rühkides alla suruda. Rada iseenesest oli täitsa sõidetav – pori muidugi lendas aga mitte midagi hullu.
89km läbimiseks kulus mul 3 tundi ja 40 minutit ja 4 sekundit, mis on eelmise aasta ajast ainult 5 minutit kehvem. Tulemuseks andis see aeg 627 koha. M45 klassis 118 koht. Lõpetajaid kokku oli 1692. Keskmiseks kiiruseks tegi see ca 24km/h